Ajaarvamisi ja kalendreid on mitmesuguseid. Jumala armust oleme astunud uude kirikuaastasse. Üheskoos meenutame Jeesuse tule- kut siia maailma ja ootame Teda tagasi; pühitseme Tema sündimist inimeseks, kuulame Tema õpetusi ja saame osa Tema kannatust- est, surmast ja ülestõusmisest. Kirikuaasta lõpul, Kuningas Kristuse pühal, austame Teda, kes saab aegade lõpul kõigeks kõiges.
Miks on oluline kasutada oma igapäevases usuelus kirikukalendrit ja kuidas saab see olla kasuks meie vaimulikus kasvamises? Kirikuaasta ja kalender selle väljendusvormina toob meieni kristliku õpetuse tasakaalustatult ja tervikuna. Kirikuaasta koos oma pühade ja argipäevaga on usurahva vastus Jumala vägevatele lunas- tustegudele. Kirikuaasta järgimine aitab vältida vaid teatud tee- madele keskendumist ning avab meile Kristuse töö kogu ulatuses. Praktiliselt aitavad meil seda teha igaks päevaks, pühapäevaks ja kirikupühaks mõeldud piiblilugemised. Kirikukalendrist ammutavad nimelt nii meie pühapäevane kui ka igapäevane jumalateenistus. Seepärast on kirikuaastal kalendri kaudu ka vaimulikult kujundav mõju.
Lisaks piiblilugemisele kutsub kirik meid igal nädalal üles ühisele eestpalvele iga pühapäeva juures toodud teemal. Kalendris on märgitud ka üldkiriku olulisemate pühakute ja meie oma kiriku täht- samate inimeste mälestuspäevad. Pühapäevade ja pühade juures on viidatud ka selle päeva liturgiline värvus (liturgiliste värvuste tähenduse ja kasutamise kohta vt kalendri lõppu!).
Liturgilisi värvusi kasutatakse nii jumalateenistuse ruumi tekstiilidel (altari- või kantslikatted) kui ka vaimulike liturgilistel rõivastel (stoolad, kaasulad). Värvused aitavad paremini keskenduda mingile sündmusele.
Violetne värvus tähistab endasse vaatamist, enese läbikatsumist, meeleparandust, kahetsust. Traditsiooniliselt on violetseid, halle ja siniseid toone kasutatud valmistusliku ja patukahetsusliku iseloomuga perioodide jaoks, nagu näiteks advendiaeg, suure paastu aeg.
Valge tähistab puhtust, lootust, ülestõusmist, rõõmu. Valget kasutatakse tugeva kristoloogilise tähendusega sündmuste või perioodide puhult: näiteks Issanda ristimine, epifaania, ülestõusmispüha ja 50-päevane ülestõusmisaeg jne. Ka kuldsed toonid on sel perioodil kohased. Valget on ülestõusmislootuse väljendusena kohane kasutada ka matusetalitusel.
Punane värvus tähistab verd, ohvrit, märterlust (veretunnistust), tuld, kannatust, Püha Vaimu. Punast kasutatakse nelipühal, kõikidel Püha Vaimu tööga seotud puhkudel (nt ordinatsioonid, koguduse aastapäevad), aga ka märtrite mälestuspäevadel ja muudel sarnastel puhkudel. Koos valgega on punane üks kahest nn Kiriku värvusest, kus ohver ja rõõm käivad käsikäes. Näiteks paljudel pühapiltidel kujutatud punase ristiga valge lipp on Kristuse võidulipp.
Roheline väljendab kasvu, arengut, rahu. Rohelist värvust tarvitatakse kirikus nn tavalisel liturgilisel perioodil – pärast talvist ilmumisaega kuni paastuajani ja pärast nelipüha kuni kirikuaasta lõpuni. Ka siin võib värvuste toone varieerida näiteks vastavalt aastaajale, alustades kevadel kirkamate rohelistega ja muutudes suve ja sügise poole sügavamaks.
Lisaks värvustele võib varieerida ka kirikutekstiilide kangast ja kanga tekstuuri.