Loosung 03.06.2020

Vennastekoguduse Vaimulikud Loosungid

Ülevaade vennastekoguduse ajaloost

Vennastekoguduse/vennastekogu (sks Brüdergemeine, ingl Moravian Church) juured ulatuvad tagasi 15. sajandi usupuhastusliikumisse Böömimaal, mille üheks haruks kujunes Vennaste Uniteet (lad Unitas Fratrum). Uniteet rõhutas Piiblit kui esmast usulist ja õpetuslikku allikat, väärtustas emakeelset lihtsustatud jumalateenistuskorda ning tõstis esile praktilise vagaduselu tähtsuse. Liikumine avaldas Böömimaal laialdast mõju, kuid hävitati 17. sajandil vastureformatsiooni käigus.

1722. aastal saabus grupp böömi-määri usupõgenikke puusepp Christian Davidi juhtimisel Saksimaale, kus nad leidsid varjupaiga krahv Nikolaus Ludwig von Zinzendorfi maadel. Lühikese aja möödudes tekkis sinna algkristlikku ideaali püüdlev kogukond, mille asukohale pandi nimeks Herrnhut (Issanda kaitse). Usulised erimeelsused tõid Herrnhutis esialgu kaasa teravaid vastuolusid, kuid need ületati 1727. aasta 13. augustil, mil Berthelsdor kirikus toimus hernhuutlaste esimene ühine armulaud. Seda kuupäeva peetaksegi vennastekoguduse vaimseks sünnipäevaks. Zinzendorf koostas hernhuutlastele ühiselu reeglid ning temast kujunes vennastekoguduse juht.

Vennastekogudus seadis koheselt üheks oma peaeesmärgiks misjonitöö kõikjal maailmas. 1729. aastal saabus Christian David koos kaaslastega Liivimaale, 1730. aastal Tallinnasse. Hernhuutliku tegevuse tulemusena puhkesid usulised ärkamised nii Eesti- kui ka Liivimaal. Vennastekogudusest sai siinse luterliku kiriku sisene äratusliikumine. Vaimulikult eriti viljakaks kujunesid need piirkonnad, kus koos töötasid misjonärid, maarahvas, mõisnik ja kirikuõpetaja. Asuti ehitama palvemaju ning sealsed kogunemised said eestlastele väga südamelähedaseks. 1736. aastal viibis Zinzendorf Tallinnas, toetades mh eestikeelse Piibli trükkimist. Ometigi ei leidnud hernhuutlik äratusliikumine kõikjal soosingut. Vendade uudsed töömeetodid, omanäoline vagaduslaad ja usulise vaimustusega kaasnenud äärmused tekitasid siin-seal tugevat vastuseisu; lisaks langes äratusliikumine mitmel pool kokku talurahvarahutustega. Sellest tulenevalt keelustas keisrinna Jelizaveta Petrovna 1743. aastal hernhuutlaste tegevuse.

1817. aastal sai vennastekoguduse töö Eesti- ja Liivimaal siiski viimaks seadustatud. 19. sajandi keskpaigaks saavutas siinne vennastekogudus oma senise ajaloo kõrgseisu. 1854. aastal oli hernhuutlastel Eestis 165 palvemaja, 50 531 liiget, 2976 eestlasest töötegijat ja 2884 abilist. Vennastekoguduse edule aitas kindlasti kaasa Herrnhuti misjonäride tööstiil: nad asusid maarahva keskele, viisid evangeelse sõnumi otse talutarre ja edendasid eestlaste omaalgatuslikku tegevust palvemajades. Usuline elavnemi- ne lõi eeldused ka rahvuslikele püüetele. Pole juhuslik, et nt Friedrich Reinhold Kreutzwald, Jakob Hurt, Carl Robert Jacobson, Villem Reiman ja Jaan Tõnisson olid pärit vennastekoguduslikest perekondadest.

Paraku aga hakkasid just kõrgajal puhuma hernhuutlastele ebasoodsad tuuled, millega algas liikumise järsk hääbumine. Ajendatuna Herrnhutis tekkinud kriisidest, otsustas sealne sinod 1857. aastal lõpetada Eesti- ja Liivimaa vahetu toetamise. Samal ajal kestis luterliku kiriku vaenulikult häälestatud tiiva võitlus vennastekogudustega, seda eriti Liivimaal. Palvemajad hakkasid tühjenema, 20. sajandi alguseks olid vendade read kahanenud mõnetuhande liikmeni.

Eesti vabariigi loomisega algasid siinsete hernhuutlaste seas tõsised identiteediotsingud. Osa liikmeid pooldas senist seotust Herrnhutiga, teised taotlesid täielikku iseseisvust – sh vaimulike ametite loomist ja sakramentide talitamist koguduses. Otsingute käigus tekkis jagunemine: Evangeeliumi Vennaste Kogudus (1919, eesotsas Jüri Leidtorfiga) ja Evangeelne Vennaste Ühing (1939, eesotsas Eugen Tanneriga).

II maailmasõjale järgnenud okupatsioon likvideeris 1948. aastal mõlemad ühendused, palvemajad võõrandati, osa neist jäeti luterliku kiriku kasutusse. Vennastekoguduse varjatud tegevus jätkus siiski kogu nõukogude perioodi. Hernhuutlikest perekondadest kasvasid välja nt mitmed luterliku kiriku vaimulikud ja teoloogid. 1992. aastal taastati Eesti Evangeelne Vennastekogudus (EEVK), peavanemaks valiti vend Osvald Reier.

Täna kuulub ülemaailmsesse vennastekogudusse ligi miljon liiget; kogudused asetsevad peamiselt Euroopas, Aafrikas, Ameerika Ühendriikides ja Kariibimere saartel. EEVK kuulub Herrnhuti Vennaste Uniteedi Euroopa Kontinentaalprovintsi.

Vennastekoguduse õpetuslikuks põhialuseks on Piibel, kuid sellele lisaks juhindutakse ka vanakiriklikest usutunnistustest ning hernhuutlikest, luterlikest ja reformeeritud usutunnistuskirjadest (nt Augsburgi usutunnistus, M. Lutheri Väike katekismus, Heidelbergi katekismus jt). Eriliselt rõhutatakse inimese isiklikku südameusku Jeesusesse Kristusesse ning sellest lähtuvat elavat osadust kristlaste vahel.

Vt lisaks: www.vennaste.ee; www.unitasfratrum.org; www.ebu.de.

Näpunäiteid lugejale

3. mail 1728 andis N. L. von Zinzendorf laulutundi tulnud koguduseliikmetele lühikese piibliteksti, et nad kõik mediteeriksid seal leiduva sõnumi üle. Sellega pani ta aluse vaimulike loosungite traditsioonile, mis jõudis esmakordselt kaante vahele 1731. a. Ühe piiblisalmi vaimulikku „mälumist“ tunti juba vanakiriklikus praktikas; Zinzendorf väljendas sellega nii oma armastust Jumala Sõnasse kui ka vastuseisu pühakirja hoolimatule lugemisele.

Loosungiraamatu Vana Testamendi salmid loositakse välja Herrnhutis asuvast kogust, mis sisaldab u 1800 kirjakohta. Nende kõrvale valitakse sobilikud salmid Uuest Testamendist. Kolmandal real olevaid palveid, laule ja mõtisklusi tuleks mõista kui meie vastust Jumala Sõnale. Neljandal real leidub kaks pühakirjaviidet. Esimene neist lähtub kirikuaastast, toetudes pühapäevastele evangeeliumidele ja nädala kirjakohtadele (aluseks väljaanne „Lesungen der Heiligen Schrift im Kirchenjahr. Lektionar für alle Tage“). Teine on süstemaatiliseks piiblilugemiseks, mida järgides läbitakse nelja aastaga Uus Testament ja kaheksa aastaga tähtsamad Vana Testamendi osad. Loosungiraamatu ülesehitus kulgeb vastavalt lääne kirikukalendrile, pühapäevad ja pühad sisaldavad lisaks loosungitele temaatilist juhtsalmi ja lugemiskorda.

Ülemaailmse vennastekoguduse üheks töövormiks on saanud katkematu palveahel. Kogu aasta on tund-tunnilt jagatud grupi või üksikisiku hoolde, et nõnda astuda üheskoos oma rõõmude ja muredega Jumala ette. Palveaegade jaotus ülemaailmsete piirkondade vahel on järgmine:

1.–18.01. USA lõunaosariigid
19. – 23.01. Costa Rica
24. – 31.01. Guajaana
1.–7.02. Tšehhi
8.–25.02. Suriname
26.02.–14.03. Tansaania lääneosa, Kongo
15.–22.03. Alaska
23.–31.03. Euroopa mandriosa, Sternberg
22.03. Eesti
1.–14.04. Lääne-India idaosa
15.–19.04. Labrador
20.04.–7.05. Jamaika, Kuuba, Kaimanisaared
8.–25.05. Honduras
26.05.–25.06. Lõuna-Aafrika
26.06.–9.07. Suurbritannia, Põhja-India
10.–23.07. Tansaania, Rukwa osa
24.07.–6.09. Tansaania lõunaosa, Malawi
7.09.–5.10. Nicaragua
6.10.–30.11. Tansaania edelaosa, Sambia
1.–31.12. USA põhjaosariigid

Palveteemad igaks nädalapäevaks

Pühapäev: Jumala lunastustöö inimkonna heaks.
Tänu Jeesuse Kristuse ülestõusmise ja Jumala Sõna eest. Palve Püha Vaimu meelevalla pärast evangeeliumi kuulutamisel ja õnnistuse pärast kuulajate üle. Pühapäeva pühitsemine. Vaimulik ärkamine ja vaimuliku elu uuenemine. Kristlaste üksmeel ja vennaarmastus. Eestpalve erinevate kristlike konfessioonide ja nende ühtse tunnistuse eest.

Esmaspäev: kiriku teenimistöö maailmas.
Üleilmne misjonitegevus. Usu, lootuse ja armastuse tunnistamine kõigile inimestele. Vaimulik kasvamine kogudustes, ustavus evangeeliumi kuulutamisel ja sakramentide jagamisel. Kaastööliste ettevalmistamine kristlikuks teenimiseks kirikus ja mujal ühiskonnas.

Teisipäev: perekond, kool, töö.
Abielu, perekond ja laste kasvatamine. Sugulased, sõbrad, ristilapsed ja -vanemad. Lasteaiad ja koolid, kasvatajad ja õpetajad. Usu edasiandmine järgmistele põlvkondadele. Usuõpetus, pühapäevakool, kristlikud õppeasutused. Töö kodus ja ametikohal. Igapäevane leib. Usu alalhoidmine ja kinnitumine argipäevas.

Kolmapäev: meie ligimesed.
Naabrid, töö- ja ärikaaslased. Töötud. Trööst haigetele, surijatele, leinajatele ja meeleheites olijatele. Toetus puuetega inimeste, leskede ja üksikute, sõltuvuste all kannatajate, nälgijate, vangide, kodutute, rõhumise ja vägivalla ohvrite abistamiseks. Meditsiini- ja diakooniatöö. Hingehoid koguduses ja väljaspool seda.

Neljapäev: ühiskond.
Rahu rahvaste ja rahvusgruppide vahel. Õiglus ja ausus kooselus. Ühiskonna juhtivatel positsioonidel olevad inimesed. Riik, majandus ja kirik. Rahvuste ja rasside vahelise vaenu ületamine. Välismaalased meie kodumaal. Põgenikud. Jumala loodu austamine. Vastututustundlik ümberkäimine inimkätesse usaldatud ressurssidega. Veel sündimata lapse (loote) eluõiguse kaitsmine. Tarkus meditsiini võimaluste kasutamisel. Usk Jumala juhtimisse maailma sündmustes, Tema väesse kõiki haavu parandada.

Reede: meie kirik ja kogudus.
Tänu Jeesuse Kristuse lunastustöö eest ristil. Palve, et koguduses tekiks elav patutunnetus ja uueneks lootus Jumala halastusele. Püha Vaimu õnnistus koguduseliikmete seesmisel tugevnemisel ja nende valmisolekuks osaleda jumalariigi töös. Meelevalla palumine kõigile, kes on koguduses kutsutud evangeeliumi kuulutajateks ja hingehoidjateks. Need, keda kiusatakse taga Kristuse pärast. Õnnistuse palumine Loosungiraamatu koostajatele ja lugejatele. Loosungiraamatu kaasabi Jumala Sõna tundmisel ja kristlaste üksmeele arendamisel.

Laupäev: tagasivaade nädalale ja tulevik.
Tänu Jumalale Tema andide ja juhtimise eest möödunud päevadel. Palve eksimuste ja üleastumiste andestamiseks. Eelseisev pühapäev, selle õige pühitsemine. Eestpalve Iisraeli, Jumala vana lepingu rahva eest. Jeesuse Kristuse kiriku ettevalmistumine Issanda taastulekuks. Jumala tõotatud uus taevas ja uus maa, rõõm eesootavast ülestõusmisest ja igavesest elust.